Kasulikku teavet
Keegi ei tea päris kindlalt, kes tsemendi leiutas või kes seda esimesena kasutas. Lupja tarvitati sideainena (hiljem kui savi ja kipsi) Mesopotaamias, Egiptuses ja Hiinas juba mõni tuhat aastat e.m.a. Loe edasi ›
Tsemendi valmistamine Kundas toimub märjal meetodil. Tooraineteks on lubjakivi ja savi ning kütusena kasutatakse põlevkivi ja naftakoksi (kivisöe) segu. Loe edasi ›
Kunda tehas toodab Eesti standardile vastavaid ehitustsemendi liike: portlandtsementi, portland-põlevkivitsementi ja portland-komposiittsementi. Portlandtsementi saadakse portland tsemendiklinkri peeneksjahvatamisel kuulveskis koos väheste lisanditega. Loe edasi ›
Lupjamine muudab mitmeid mullaomadusi, kuid lubjatakse eeskätt ikkagi mulla happesuse vähendamiseks. Pikaajaliste katsetega on tõestatud, et Kunda klinkritolm on lupjamiseks ideaalne vahend. Loe edasi ›
Tsemendi ajaloost
Keegi ei tea päris kindlalt, kes tsemendi leiutas või kes seda esimesena kasutas. Lupja tarvitati sideainena (hiljem kui savi ja kipsi) Mesopotaamias, Egiptuses ja Hiinas juba mõni tuhat aastat e.m.a. Ka etruskid olid juba hea aeg enne Kristuse sündi peenestatud lubjaga sina peal. Hiljem hakkasid roomlased kasutama põletatud lupja ja arendasid rooma tsemendi. Suurte rahvarännete ajal kadus rooma tsement kasutuselt ning ilmus välja alles 18. sajandi keskpaiku. Sealt arenes see tasapisi edasi ja viis lõpuks välja Aspdini portlandtsemendi sünnini.Inglane Joseph Aspdin patenteeris oma portlandtsemendi aastal 1824. Nime sai tsement sellest valmistatud betooni järgi, mis sarnanes välimuselt Inglismaa rannikul Portlandis esineva kivimiga, mida sel ajal kasutati Inglismaal üldiselt ehitusmaterjalina.
Inglane Isaac Johnson täiustas 1843. a. Aspdini meetodit põletades toorainet paakumistemperatuurini. Alles sealt alates võib pidada praegust portlandtsementi sündinuks. Esimene portlandtsemendiahi asub Inglismaal Kenti linnas.
Aastal 1885 sai inglane Frederick Ransome patendi tooraine põletamise kohta pöördahjus. Juba 20. sajandi alguses algas pöördahjude tööstuslik valmistamine. Uus tehnoloogia parandas tsemendi kvaliteeti ja alandas tunduvalt tootmiskulusid.
Eestis hakati tsementi tootma 1860. aastate lõpul, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton huvitus võimalusest valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi. 1870.a. toodeti juba esimesed tonnid tsementi.
Inglane Isaac Johnson täiustas 1843. a. Aspdini meetodit põletades toorainet paakumistemperatuurini. Alles sealt alates võib pidada praegust portlandtsementi sündinuks. Esimene portlandtsemendiahi asub Inglismaal Kenti linnas.
Aastal 1885 sai inglane Frederick Ransome patendi tooraine põletamise kohta pöördahjus. Juba 20. sajandi alguses algas pöördahjude tööstuslik valmistamine. Uus tehnoloogia parandas tsemendi kvaliteeti ja alandas tunduvalt tootmiskulusid.
Eestis hakati tsementi tootma 1860. aastate lõpul, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton huvitus võimalusest valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi. 1870.a. toodeti juba esimesed tonnid tsementi.
Tsemendi tootmisprotsess
Toorained
Tsemendi valmistamine Kundas toimub märjal meetodil. Tooraineteks on lubjakivi ja savi ning kütusena kasutatakse põlevkivi ja naftakoksi (kivisöe) segu.
Lubjakivi
Kaevandatakse 6 km kaugusel asuvas Lõuna-Aru karjääris. Toorainena kasutatakse Lasnamäe alumist ja ülemist ning uhaku kihti. Mäemass lõhatakse ja laaditakse dumpkaarvagunitesse ning transporditakse tehasesse.
Savi
Kaevandatakse 2 km kaugusel asuvas mereäärses savikarjääris, millest kasutatakse lontova horisondi mahu ja keila kihti. Savi tuuakse tehasesse kallurautodega.
Kütus
Kütusena kasutatakse Aidu karjääri (50 km Kundast) rikastatud põlevkivi (kütteväärtus 2700 kcal/kg), Ubja karjääri põlevkivi (kütteväärtus 1700 kcal/kg), naftakoksi (kütteväärtus 7500 kcal/kg) või söe (kütteväärtus 6200 kcal/kg) osi. Põlevkivi tuuakse tehasesse autodega või vagunitega ja koks (süsi) laevaga Kunda sadama kaudu.
Põletatud põlevkivi (tuhk)
Portland-põlevkivitsemendi valmistamisel kasutatakse lisandina Narva Elektrijaamades kinnipüütud tuha peenfraktsiooni, mis tuuakse tehasesse raudteetsisternidega ja ladustatakse silos (15).
Kips
Tsemendi tardumisaja reguleerimiseks lisatakse jahvatamisel kipsi, mis tuuakse laevaga Hispaaniast.
Tootmine
Lobri valmistamine
Vagunitega tehasesse toodud lubjakivi peenendatakse esmalt lõugpurustiga (1) ja seejärel haamerpurustiga (2) ning transporditakse linttransportööriga nn "ühendatud lattu".
Lubjakivilobri valmistamine toimub neljas kahekambrilises kuulveskis (ų3x14 m). Veskisse antakse lubjakivi vibraatortoitjatega ja lisatakse vesi, mille tulemusena saadakse lubjakivilobri, mis pumbatakse vertikaalpaakidesse (6 tk a´-750 m³).
Savilobri valmistamine toimub kahes savikarusellis (3) savi segamisel veega. Saadud lobri pumbatakse vertikaalpaakidesse (2 tk a´-750 m³).
Pärast analüüside tegemist lisatakse lubjakivilobrile teatud kogus savilobri ja saadakse põletamiseks sobiv ahjulobri (koosneb 90-95% lubjakivi ja 5-10% savi), mis lastakse horisontaalbasseini (9) mahtuvusega 6000 m³ (2 tk).
Kütuse ettevalmistamine
Kütus doseeritakse etteantud vahekorras (põlevkivi ning süsi/naftakoks) eraldi punkrite kaudu.
Eelnevalt toimub kütuse peenendamine haamerpurustis (2) ja seejärel jahvatatakse ühekambrilises kuulveskis (ų2,8x5,4 m) (3 tk). Kuulveskis toimub kütuse samaaegne jahvatamine ja kuivamine. Valmis kütusejahu püütakse kinni veskile paigaldatud kottfiltriga (6) ja transporditakse pöördahju kütusepunkrisse (14), mahtuvusega 200 m³ (2 tk).
Klinkri põletamine
Klinkri põletamine toimub kolmes pöördahjus(10) ų4,0/4,5x150 m. Pöördahju ühest otsast antakse sisse lobri ja teisest otsast kütus. Pöördahi on varustatud kettsoojusvahetitega ja ahju korpus on seest vooderdatud kuumuskindlate kividega. Pöördahjus toimuvad füüsikalis-keemilised protsessid, mille tulemusena moodustub klinker, mis jahutatakse maha restjahutajaga ja ladustatakse ühendatud lattu.
Pöördahjust väljuvad suitsugaasid puhastatakse elektrifiltris (11) ja suunatakse korstnasse (12). Elektrifiltris kinnipüütud tolm ladustatakse silos ja kasutatakse happeliste põldude lupjamiseks.
Tsemendi jahvatamine
Kundas valmistatakse kahte tüüpi tsementi: portlandtsementi (koostis klinker, kips, lubjakivi) ja portland-komposiittsementi (klinker, kips, põletatud põlevkivi, lubjakivi). Tsemendi jahvatamiseks on kolm separaatoritega (20) varustatud kahekambrilist kuulveskit (16) ų3,0x14 m. Kõik materjalid antakse veskisse üle kaaldosaatorite. Tsemendiveskid on varustatud kottfiltritega (17). Kaks tsemendiveskit on varustatud tsemendijahutajatega (18). Tsemendiveskitest väljunud tsement pumbatakse silodesse (19) 4 tk a´-5000 t ja 6 tk a´-4000 t.
Tsemendi pakkimine, väljastamine
Tsement väljastatakse kas lahtiselt või pakituna paberkottidesse (40 kg või 25 kg). Tsemendi pakkimiseks on kaks karusellpakkemasinat. Pakitud tsement pannakse puitalustele ning kaetakse kilega.
Algteadmisi Kunda tsementidest
Kunda tehas toodab Eesti standardile vastavaid ehitustsemendi liike: portlandtsementi, portland-põlevkivitsementi ja portland-komposiittsementi.
Portlandtsementi saadakse portland tsemendiklinkri peeneksjahvatamisel kuulveskis koos väheste lisanditega.
Portland-põlevkivitsemendi saamiseks lisatakse klinkri jahvatamisel põlevkivi tolmpõletamisel elektrijaamade küttekolletes tekkivat lendtuhka ehk põletatud põlevkivi. Viimane komponent annab portland-põlevkivitsemendile polüfunktsionaalsed omadused. Nimelt on tsement 10-15% väiksema veevajadusega, kiiremini kivinev ja vähem kahanev.
Seega on võrdse tsemendihulga korral portland-põlevkivitsemendiga valmistatud betoonid 1,5-2 korda külma- ja korrosioonikindlamad, vähem kahanevad ja kiiremini kivinevad. Seetõttu on otstarbekas kasutada veetihedate, suurema külmakindlusega ja agressiivses keskkonnas asuvate betoonide valmistamiseks portland-põlevkivitsementi.
Tsementide tugevusklassid määratakse tsemendimördist 1:3 (tsement:liiv) valmistatud proovikehade (40x40x160) katsetamise teel survetugevusele (MPa) 2 ja 28 päeva vanuselt.
Tsemendi põhilisteks näitajateks on:
Kõiki Kundas toodetavaid tsemendiliike võib kasutada maapealsetes, maa- ja veealustes betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonides, ehitusmörtides koos lubja, savi või teiste plastifitseerivate täitematerjalidega.
Portlandtsementi saadakse portland tsemendiklinkri peeneksjahvatamisel kuulveskis koos väheste lisanditega.
Portland-põlevkivitsemendi saamiseks lisatakse klinkri jahvatamisel põlevkivi tolmpõletamisel elektrijaamade küttekolletes tekkivat lendtuhka ehk põletatud põlevkivi. Viimane komponent annab portland-põlevkivitsemendile polüfunktsionaalsed omadused. Nimelt on tsement 10-15% väiksema veevajadusega, kiiremini kivinev ja vähem kahanev.
Seega on võrdse tsemendihulga korral portland-põlevkivitsemendiga valmistatud betoonid 1,5-2 korda külma- ja korrosioonikindlamad, vähem kahanevad ja kiiremini kivinevad. Seetõttu on otstarbekas kasutada veetihedate, suurema külmakindlusega ja agressiivses keskkonnas asuvate betoonide valmistamiseks portland-põlevkivitsementi.
Tsementide tugevusklassid määratakse tsemendimördist 1:3 (tsement:liiv) valmistatud proovikehade (40x40x160) katsetamise teel survetugevusele (MPa) 2 ja 28 päeva vanuselt.
Tsemendi põhilisteks näitajateks on:
- tugevusklass (survetugevus MPa)
- eeltugevus (2-päevane)
- normtugevus (28-päevane)
- tardumise algus (min)
Kõiki Kundas toodetavaid tsemendiliike võib kasutada maapealsetes, maa- ja veealustes betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonides, ehitusmörtides koos lubja, savi või teiste plastifitseerivate täitematerjalidega.
Tolmutamine on vahel vajalik
Lupjamine muudab mitmeid mullaomadusi, kuid lubjatakse eeskätt ikkagi mulla happesuse vähendamiseks. Pikaajaliste katsetega on tõestatud, et Kunda klinkritolm on lupjamiseks ideaalne vahend.
Lisaks lupjamisele annate mulda ka arvestatava koguse toitaineid, mida klinkritolm hulgaliselt sisaldab.
Klinkritolmu laotate mullale ja kaevate või künnate mulda. Seda on soovitav teha sügisel, enne kündi või peenarde kaevamist. Kui lupjamist tahab pikaajaline rohumaa, siis peaks seda tegema rajamiseelselt, peale saagikoristamist või kevadel enne kasvu algust.
Klinkritolm on registreeritud Taimetoodangu Inspektsioonis, mille kohta on välja antud väetise registreerimistunnistus Nr 016.
Kasulik abiline aias
Et aiast korralikku saaki saada, tuleb taimedele luua soodne kasvukeskkond. Suuri saake annavad köögiviljad ainult neutraalses või nõrgalt leelises keskkonnas.
Köögiviljamaale sobib klinkritolmu anda 3-5 aasta tagant 0,3-0,5 kg/m² ehk 3-5 t/ha. Kuna klinkritolm sisaldab hulgaliselt taimedele vajalikke toiteelemente, siis on köögiviljamaale vaja lisada ainult lämmastikväetist. Toiteainerikas muld on sõmerjas. Klinkritolmus leiduv kaltsium aitab liita mullaosad sõmerateks. Väga hästi sobib klinkritolm ka aianduses kasutatava turba neutraliseerimiseks.
Lupjamisele reageerivad kõige paremini luuviljalised, eriti kirsipuud. Marjakultuuridest reageerivad lupjamisele kõige soodsamalt mustsõstar, maasikas ja vaarikas. Lubjaväetisi tuleb panna aasta enne istandiku rajamist ja korrata 3-5 aasta tagant.
Lupjamise tagajärjel saavad viljapuud ja marjapõõsad mullast toitained paremini kätte ja mulla mikroorganismidele luuakse parem elukeskkond.
Hea kasvukeskkonna loomiseks noorele viljapuule või marjapõõsale on istutusauku soovitav panna 1-1,5 kg klinkritolmu ja 15-20 kg kõdusõnnikut. Suurema istandiku rajamiseelselt võib anda klinkritolmu 4,5-5t/ha.
Tihtipeale tikub sammal keset teie ilusat aiamuru pead kergitama. Sammal tekib kas happelisel või toitainetevaesel pinnasel. Seda muru on tavaliselt liiga intensiivselt niidetud ja vähe väetatud. Sügisel on soovitav sellisele murule külvata klinkritolmu. Samal ajal tuleks muru ka õhutada. Selleks lüüa aiahark otse mulda ja sakutada edasi tagasi. Kui hark välja tõmmata, jääb mulda augurida, mille kaudu jõuab mulda õhk, vesi ja ka klinkritolm.
Klinkritolm aitab ka tüütute tigude vastu, sest see kuivatab teo jala all oleva lima. Tigude pidevaks eemalhoidmiseks võib klinkritolmust teha valli. Kui tigu sellest üle läheb, siis on ta maine teekond lõppenud. Vihma järel tuleks valli korrastada, et pealmine pind ei kivistuks.
Kuidas tead, et muld on happeline?
Mulla happesust määratakse laboratooriumis. Mullaproov tuleb võtta 20 cm paksusest ülemisest mullakihist. Võtta mitmest kohast ja segada plastmassnõus kokku üheks prooviks (umbes pooleliitrise purgi täis). Seejärel panna muld kilekotti, varustada see sildiga ja viia laboratooriumi.
Mullaproovi vastuses leiate mulla pH, mis on kokkuleppeline sümbol mullahappesuse tähistamiseks. Kui pH on kuni 4,5 siis on muld tugevalt happeline. Edasi vastavalt: 4,6-5,5 mõõdukalt happeline, 5,6-6,5 nõrgalt happeline, 6,6-7,2 neutraalne ja üle 7,2 aluseline.
Kui mullaproovi ei ole tehtud, vaatle oma põldu. Vastavalt mullareaktsioonile kasvavad põllul iseloomulikud taimed ehk nn indikaatortaimed. Nende järgi on võimalik orienteeruvalt määrata, kas muld on happeline või mitte. Happelisel, lupjamist vajaval mullal, kasvab näiteks sammal, väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein, jusshein jt. Kaltsiumirikkal, lupjamist mittevajaval mullal, kasvab muuhulgas põldsinep, kollane karikakar, põldkurekannus, humallutsern jt. Siiski pole selline määramine kuigi kindel.
Lisaks lupjamisele annate mulda ka arvestatava koguse toitaineid, mida klinkritolm hulgaliselt sisaldab.
Klinkritolmu laotate mullale ja kaevate või künnate mulda. Seda on soovitav teha sügisel, enne kündi või peenarde kaevamist. Kui lupjamist tahab pikaajaline rohumaa, siis peaks seda tegema rajamiseelselt, peale saagikoristamist või kevadel enne kasvu algust.
Klinkritolm on registreeritud Taimetoodangu Inspektsioonis, mille kohta on välja antud väetise registreerimistunnistus Nr 016.
Kasulik abiline aias
Et aiast korralikku saaki saada, tuleb taimedele luua soodne kasvukeskkond. Suuri saake annavad köögiviljad ainult neutraalses või nõrgalt leelises keskkonnas.
Köögiviljamaale sobib klinkritolmu anda 3-5 aasta tagant 0,3-0,5 kg/m² ehk 3-5 t/ha. Kuna klinkritolm sisaldab hulgaliselt taimedele vajalikke toiteelemente, siis on köögiviljamaale vaja lisada ainult lämmastikväetist. Toiteainerikas muld on sõmerjas. Klinkritolmus leiduv kaltsium aitab liita mullaosad sõmerateks. Väga hästi sobib klinkritolm ka aianduses kasutatava turba neutraliseerimiseks.
Lupjamisele reageerivad kõige paremini luuviljalised, eriti kirsipuud. Marjakultuuridest reageerivad lupjamisele kõige soodsamalt mustsõstar, maasikas ja vaarikas. Lubjaväetisi tuleb panna aasta enne istandiku rajamist ja korrata 3-5 aasta tagant.
Lupjamise tagajärjel saavad viljapuud ja marjapõõsad mullast toitained paremini kätte ja mulla mikroorganismidele luuakse parem elukeskkond.
Hea kasvukeskkonna loomiseks noorele viljapuule või marjapõõsale on istutusauku soovitav panna 1-1,5 kg klinkritolmu ja 15-20 kg kõdusõnnikut. Suurema istandiku rajamiseelselt võib anda klinkritolmu 4,5-5t/ha.
Tihtipeale tikub sammal keset teie ilusat aiamuru pead kergitama. Sammal tekib kas happelisel või toitainetevaesel pinnasel. Seda muru on tavaliselt liiga intensiivselt niidetud ja vähe väetatud. Sügisel on soovitav sellisele murule külvata klinkritolmu. Samal ajal tuleks muru ka õhutada. Selleks lüüa aiahark otse mulda ja sakutada edasi tagasi. Kui hark välja tõmmata, jääb mulda augurida, mille kaudu jõuab mulda õhk, vesi ja ka klinkritolm.
Klinkritolm aitab ka tüütute tigude vastu, sest see kuivatab teo jala all oleva lima. Tigude pidevaks eemalhoidmiseks võib klinkritolmust teha valli. Kui tigu sellest üle läheb, siis on ta maine teekond lõppenud. Vihma järel tuleks valli korrastada, et pealmine pind ei kivistuks.
Kuidas tead, et muld on happeline?
Mulla happesust määratakse laboratooriumis. Mullaproov tuleb võtta 20 cm paksusest ülemisest mullakihist. Võtta mitmest kohast ja segada plastmassnõus kokku üheks prooviks (umbes pooleliitrise purgi täis). Seejärel panna muld kilekotti, varustada see sildiga ja viia laboratooriumi.
Mullaproovi vastuses leiate mulla pH, mis on kokkuleppeline sümbol mullahappesuse tähistamiseks. Kui pH on kuni 4,5 siis on muld tugevalt happeline. Edasi vastavalt: 4,6-5,5 mõõdukalt happeline, 5,6-6,5 nõrgalt happeline, 6,6-7,2 neutraalne ja üle 7,2 aluseline.
Kui mullaproovi ei ole tehtud, vaatle oma põldu. Vastavalt mullareaktsioonile kasvavad põllul iseloomulikud taimed ehk nn indikaatortaimed. Nende järgi on võimalik orienteeruvalt määrata, kas muld on happeline või mitte. Happelisel, lupjamist vajaval mullal, kasvab näiteks sammal, väike oblikas, põldrõigas, põldkannike, põldnälghein, jusshein jt. Kaltsiumirikkal, lupjamist mittevajaval mullal, kasvab muuhulgas põldsinep, kollane karikakar, põldkurekannus, humallutsern jt. Siiski pole selline määramine kuigi kindel.
