Firma nimi : |
|
| Reg. kood : | |
| Aadress : | |
| Liik : | |
| Põhikapital : | |
| Käibemaksu info : | |
| Registreeritud : | |
| Telefon(id) : | |
| Faks(id) : | |
| Koduleht : | |
| E-post : |
| Tegevusalad, klassifitseeritud EMTAKi koodi järgi : |
| Rahvusvaheline auto-kaubavedu |
VARANGU JÄRVEKRIIT
Kaltsiumkarbonaat on üks tehnoloogilise keemia põhiainetest, mis võimaldab paljude teiste ainete ümbertöötamise ja millest võib saada rida teisi tööstussaadusi. Lubiaine on looduse põhivara, millest moodne riik võib üles ehitada kogu oma tööstuse. Eestimaal kuulub paekivi kõrval siia hulka ka jarvekriit ehk jarvelubi, mida kaevandatakse ainult Varangul, Viru Järva piiril, Pandivere kõrgustiku läänenõlval.
Varangujärvekriit on puhas kaltsiumkarbonaat, mis on tekkinud allikajärves üleküllastatud veest väljasettinud kristallidest. Kriidi mahukaal on 1,47 g/sm3, looduslik niiskus 44,7%, CaC03 sisaldus 91,22%. Valgesus on kohati kuni 70% etalonist.
Kriiti kaevandab 0Ü ENDU-INNI. Varangul kuivatatakse kriit 5...12%-lise niiskusesisalduseni. Soovi korral on võimalik viia niiskus 1 ,3%-ni ja peensus: 97%
alIa ~ 0,063 mm (63 Mk). agades mineraalsoodatehastes valmistatakse kuivatatud kriidist mikroelementide ja vitamiinidega väärtustatud loomasöödalisandeid. Varangu kriiti saaks kasutada ka värvide valmistamisel, ehitusmaterjalide tootmisel, kummi-, ja keraamikatööstuses, happelisuse reguleerimiseks põllumajanduses, metallurgias ning veel muudeski majandusharudes, eeskätt ehituslike kuivsegude kompositsioonis.
AS EDK-ERAÕIGUSLIK LUBJAKIVI TEADUSLIK UURIMISASUTUS I
Tehnikadoktor Ahto Rani juhendamisel teeb laiaulatuslikke uuringu-ja katsetöid, et töötada välja Varangu kompleksmaardla kriidi-ja turbavarude kaevandamisel, töötlemisel ja kasutamisel ökoloogiliselt sobivad ja majanduslikult efektiivsemad lahendusviisid. Põhiline on kriidile uute kasutusalade leidmine asendamaks kalleid importmaterjale ja andmaks tööd kohalikele elanikele. On välja töötatud esmased lahendused energia kokkuhoiuks ja kuivatustehnoloogia täiustamiseks, et saavutada kriidi lõpniiskuseks 0,5%.
Edasiste ökoloogiliste uuringute suundadeks on kriidikihi alumise, seni kasutamata osa kaevadamine ja kuivatamine ning kriidikihi väljamisel tekkinud ja veega täitunud süvendite edasine kasutamine (puhkemajandus, ja/või kala, vähi, kopra, veelindude jne. Kasvatus)
Varangu järvekriit LÄÄNE-VIRU ROHELISE MAAKONNA KONTSEPTSIOONIS
Eino Tomberg, mäeinsener Väike-Maarja vallast Vao külast Selja talust
Artikkel on illustreeritud fotodega, mis siin puuduvad.
Järvekriit, mis ja milleks?
Järvelubi on järvekriidi praegune ametlikult tunnustatud nimetus. Järvelubi on puhas kaltsiumkarbonaat, mis on tekkinud allikajärves üleküllastatud veest väljasettinud kristallidest. Eelnevalt on sademeveed karstunud paekihte läbides endasse lahustanud lubiaine. Kriit on ülipeeneteraline pulber, mida on läbi aegade kasutatud nii meil kui mujal maailmas ehitusmaterjalitööstuses värvide ja pahtlite tootmiseks; põllumajanduses loomasöödalisandite segudes; töötlevas tööstuses mineraaltäidiseks kummi, plastide, linoleumi, lakkide ja värvainete tootmisel; vähesel määral ka meditsiini- ja parfümeeriatööstuses. Vähese informatsiooni ja tootjapoolse napi reklaami tõttu eelistavad praegused ehitusmaterjalide, väetisturba ja loomasöödalisandite tootjad kriidile peeneksjahvatatud (isegi imporditud) lubjakivi ja dolomiiti. Ka võrdse hinna puhul tuleks eelistada omamaist, et edendada ettevõtlust maal.
Varangu järvelubja maardla
48,8 hektaril on aktiivseid tarbevarusid 589 000 m³, aktiivseid reservvarusid 254 000 m³ ja passiivseid reservvarusid 55 000 m³. Arvelevõetud varud paiknevad 11, enamasti eraldi asuvas plokis. Järvelubja lasundi paksus on 1,6 kuni 2,8 m. Varangu kriidi mahukaal on 1,47 g/cm3; looduslik niiskus 44,7%; CaCO3 sisaldus 91,22%; N üldine sisaldus 0,20%; lahustumatu jääk 0,33%. Valgesus on kohati kuni 70% etalonist.
Varangu kriidikarjäär on Eesti ainus järvelubja kaevandamise koht. Karjäär asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Pikevere külas Varangu mõisa taga, Kiltsi raudteejaamast 10 km ja Pikevere külast 3 km kaugusel. Varangu vana vesiveski kõrval on kriidi kuivatustsehh, töökoda ja laod. Kuivatustsehhist viib karjääri 2 km roobasteed. Mäeeraldise pindala on 9,19 ha. Seda ümbritseb soine mets, läänekülg piirneb väljatöötatud alaga, põhjakülg Varangu taimekaitsealaga. Karjääri väljalt on mets maha võetud, kännud juuritud ja vallitatud suuremal osal (75%) territooriumist. Kändude vallid on paigutatud paralleelselt eega vahekaugusega 50 m. Samasse valli kogutakse kriidilasundi pinna puhastamise käigus ka katend, keskmiselt 0,3 m paksune turbakiht ning kriidilasundi pealmine puujuurtest ja turbast risustatud 0,1 m paksune osa.
Välja võetakse 1 m paksune kriidikiht. Kriidi väljamine toimub 0,5 m³ pöördlabida tüüpi ekskavaatoriga, mis piki põhja-lõunasuunalist tööett liikudes laeb kaevise vagonetti. Edasi veetakse kaevis kuivatustsehhi. Esi liigub läänest ida suunas. Ee jõudmisel katendi vallini tõstetakse see sama ekskavaatoriga väljatöötatud ala põhjale. Vesi valgub kaevandamiseest väljatöötatud alasse ja sealt jõkke.
1. probleem – väljamata varud
Karjääri piires on järvelubjalasundi varud kinnitatud aktiivseteks tarbevarudeks keskmise paksusega 1,9 m. Suurem taimejäänuste ja savika materjali sisaldus on täheldatav lasundi allosas. Paiguti esineb õhukesi, kuni 10 cm paksusi sapropeeli vahekihte. Segavate lisandite ilmumine lasundi alumisse ossa on sagenenud mäetööde jõudmisega lasundi äärealale. Praegune karjäär paikneb varudeploki nr 2 lääneserval. Alumise osa materjali ei saa kuivatada kriiditsehhi vaakumfiltrites, seepärast seda ei kaevandata. Väljatakse 1 m paksune ülemine osa. Kaevandamata jäänud alumise astme kriidivarud jäävad töö käigus kahjustamata. Alumise astme varude kasutusele võtmiseks on kavas alustada uuringu- ja katsetöid kriidi kuivatamistehnoloogia täiustamiseks.
2. probleem – väljatöötatud alad
Praeguste mäetööde puhul on ette nähtud, et kaevandatud ala rekultiveeritakse metsamaaks selles osas, kuhu on paigutatud katendimaterjali vallid, ning madalaks veekoguks. Vesi katab ligikaudu kaks kolmandikku karjäärist ja veekogu maksimaalseks sügavuseks kujuneb 0,8 m. Vallide kõrgus üle veepinna on 0,7 m. Varasematel aastatel väljatöötatud alasid on ligikaudu 30 ha. Nendel aladel on ulatuslikke, kuni hektarisuurusi veega kaetud alasid ning kohati võsaga kaetud saari ja poolsaari. Kavandama peaks nende alade edasise kasutamise. Kõne alla võiks tulla puhkemajandus, sh kala-, vähi-, kopra- või veelinnukasvatus.
3. probleem – turvas
Varangu järvelubja maardla põhjapoolsetele plokkidele ulatuvad Ilmandu turbamaardla geoloogiliselt uuritud alad. Ilmandu turbamaardla 173,6 hektaril on aktiivseid reservvarusid 2,3 mln m³ ja passiivseid reservvarusid 0,5 mln m³. Soos levib turba madalsoolasund, mis koosneb hästilagunenud puu- ja rohuturbast. Järvekriidi karjäär ja selle laiendamiseks soovitatav ala jääb väljapoole tööstusliku paksusega (üle 90 cm) turbalasundit. Turvast praegu ei kaevandata. Enne sõda kaevandas Soonevahe soos väetis- ja kütteturvast KILTSI TURBAÜHING. Ka vahetult pärast sõda kasutati Varangu turvast Pikevere meierei kütteks, soost viis meiereini roobastee. Varangu piirkonna turvast ja järvekriiti saaks kasutada kompleksselt kaltsiumkarbonaadiga rikastatud väetisturba tootmiseks. Selleks tuleks alustada uuringu-katsetöid – vanadest turbaaukudest ammutada turvast ja segada kriidiga väetuskatseteks.
4. probleem – vesi
Maavarade kaevandamisel kõrge veetasemega aladel mõjutatakse enamasti vett. Varangu kriidikarjääris on kaevandusväli juba eelnevalt kuivendatud ja aastakümnete jooksul on veetase ümbruskonnas stabiliseerunud. Karjääri alal on kõrgusmärgid 91,0 kuni 92,1 m (keskosas). Kuivenduskraav ümbritseb karjääri kolmest küljest ning on ühendatud Preedi (Varangu) jõega. Ka vana karjääri väljatöötatud alad on ühendatud jõega. Varasem kuivendussüsteem kindlustab veetaseme kaevandusväljal kõrgusmärgini 90,8 m ka pärast varude ammutamist ja väljatöötatud ala rekultiveerimist madalaks veekoguks, kus katendi vallidel kasvab mets. Suvisel põuaperioodil on kraavid kuivad. Vaid suurte vihmade ajal ja lumesulamisvete väljapumpamiseks tööeest lülitatakse vajaduse korral tööle karjääri edelanurgas paiknev pumpla. Vesi pumbatakse vana karjääri väljatöötatud alasse. Kriidi kaevandamine ja vee pumpamine ei mõjuta veetaset mäeeraldise ümbruse metsaaladel suuremas ulatuses kui aastaaegadest tingitud kõikumised.
Aluspõhja lubjakivides paiknev põhjavesi on surveline ning kaitstud ülaltpoolt vahetult järvekriidi all lamava 1,5–3 m paksuse viirsavikihiga. Varangu järvekriidi kaevandamisega ei kaasne negatiivset keskkonnamõju põhjavee ega pinnavee (Varangu jõgi ja allikad) kvantitatiivsele ja keemilisele seisundile. Kaevandamise senine praktika ei osuta ka karjääri kahjulikule mõjule.
5. probleem – taimestik
Karjääri põhjapiir külgneb Varangu taimekaitseala piiriga 200 m ulatuses. Varangu taimekaitseala pindalaga 72,3 ha on moodustatud Lääne-Viru Maavalitsuse 4. oktoobri 1993. aasta määrusega nr 125. Kaitseala kavandatakse laiendada ja siduda Euroopa Liidu NATURA 2000 võrgustikuga. Kaitstavaid liike on kokku 13: kaunis kuldking, vööthuul-sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, harilik käoraamat, suur käopõll, eesti soojumikas, tumepunane neiuvaip, kaheleheline käokeel, soo-neiuvaip, laialeheline neiuvaip, lõhnav käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, hall käpp. Meie jaoks olulisem neist on eesti soojumikas (Saussurea alpina subsp. esthonica), mis on viinud Eesti nime maailma taimeteadusse. Seejuures väärib märkimist, et eesti soojumika avastas Karl Ernst von Baer 1844. aastal siitkandist Piibe mõisa lähedalt.
Kaitsealused taimeliigid on looduslikul teel levinud ka karjääri paljandatud kriidialadele ning asustanud varasematel aastatel väljatöötatud alad. Enne mäetööde algust tuleks kaitsealused taimed ümber istutada katselappidele-vaatlusväljakutele ja uurida nende kohanemisvõimet erinevates kasvutingimustes.
6. probleem – linnud
Varangu kriidikarjäär asub ulatusliku märgalade süsteemi lääneserval. Lõunasse jäävad Preedi (Varangu) jõe äärsed Liigvalla mõisa turbakaevandamisalad. Loodesuunal asub Varangu allikajärv ja edasi Soonevahe soo turbaaukude veepeeglid. Idasse laiuvad kunagiste kuivendusvõrkudega pikitud Ilmandu ja Põltsamaa jõe äärsed madalad maad. Ilmandu jõe äärde ulatuvad ka Mätliku mõisa turbaväljad.
Linnuvaatlejad on täheldanud, et sookured on valinud sügisrände ööbimispaigaks kriidikarjääri väljatöötatud alade veepeeglid, üks paar isegi pesitseb seal. Linnuteadlased on seisukohal, et sookure kaitse seisukohalt ületab kaevanduse hilisemal rekultiveerimisel tekkiva märgala kui liigile sobiva uue püsielupaiga tekkimise positiivne mõju kaevandamise käigus toimuva lindude häirimise negatiivse mõju.
Varangu mõis ja pärandkultuurmaastik
Varangu mõisa peahoone ehitamise ajaks annavad arhitektuuriajaloolased 18. saj lõpuaastad. Küla esmamainimise ajaks on erinevates allikates antud 1426 ja 1564. aasta. Kahekorruseline peahoone ning aidahoone ja tall-tõllakuur selle ees moodustavad esindusliku väljaku. Endine valitsejamaja, üsna arhailistes vormides puithoone, hoidub veidi tagaplaanile. 1909–1914 elas Varangul kunstnik E. Viiralt, kelle isa oli tulnud Venemaalt siia mõisavalitsejaks. Peahoone-tagune park laskub allikajärveni. Nii peahoone kui ka majandushooned on ehitatud kohalikust paekivist ja krohvitud. Eripäraks on see, et kõik sammaste baasid ja kapiteelid, samuti karniisid, simsid, isegi sokli vooderdus pole vormitud lubikrohvist, nagu üldiselt tavaks, vaid tahutud peeneteralisest paekivist – see kallis viimistlusviis on üliharv terves Eestis. Tunda on kogenud kiviraiduri kätt: eriti võluv on embleem peaukse kohal, millel on viljavihk, sirp ja reha. Mõni uurija on raiddetailide materjaliks pidanud liivakivi. 1875. aasta takseerimismaterjalides on kirjas, et mõisas töötas vesiveski, tellise- ja lubjapõletusahi ning oli ka oma paemurd. Kaardilt on näha ulatuslikku parki ja puuviljaaeda mõisahoonete ja veskijärve vahel. Vesiveskihoone praeguse kriidikuivatustsehhi juures on heas seisundis. Tammiga oli jõgi üles paisutatud ja ligikaudu kilomeetripikkune veskijärv ulatus Varangu allikateni. Mõisahoonete kohal oli järve laius 80 m. Veel 1960. aasta topokaardil on järv näha.
Pärast võõrandamist 1919. aastal ja ka pärast II maailmasõda töötas Varangul kool. Osa ruume kasutati korteritena. Hiljem anti mõis üle Järvamaa Metsamajandile. Metsamajand ehitas oma töötajatele mitu puitelamut mõisaansamblist põhja poole. Viimastel aastatel seisis mõis tühjana.
Alates novembrist 1997 taastab Varangu mõisa Per Martin Tvengsberg, kes on sündinud 26. juunil 1936 Norras Hedmarki maakonnas Grue vallas. Tvengsberg on õppinud Oslos kunstiajalugu, arheoloogiat ja arhitektuuri. Ta on töötanud muuseumidirektorina, arheoloogiliste väljakaevamiste juhina, eksamikomisjonides, muinsuskaitseinspektorina, vabakutselise teadusuurijana, olnud stipendiaadina Šveitsis, uurijana Rootsis, Soomes, Karjalas, USA-s Minnesota osariigis ja Suurbritannias Orkney saartel. 1990–1996 oli Tvengsberg Norra–Eesti Kultuuriühingu (aastast 1995 Norra–Eesti Selts) esimees.
Martin Tvengsberg viitab Taani hindamisraamatule, kus aastast 1277 on kirjas: ...dominus Hinricus de Wrangele ... Hinricus de Pickevere, vasalli nostri... Tekstilõik on võetud Friedrich Georg von Bunge 1853. aastal ilmunud raamatust Urkundenbuch I osast, mis käsitab aastaid 1093–1300. Paul Johanseni 1933. aastal ilmunud raamatus Die Estlanliste des Liber census Daniae on ka koopia originaaltekstist.
Veel Per Martin Tvengsbergilt: varangu, varang on väga vana sõna – soome-ugri algkeeles tähendas paksu metsa. Kohanimena on samast tüvest tulenevana veel Põhja-Norras Varangeri poolsaar ja fjord. Veer, vere algtähendus – kivivaba kõrgem ala: Pikevere = pikk põldudega kõrgendik Pikevere külast Varanguni ja edasi Puhmuni. Sellest ida poole jäävad suured metsaga alad andsid tõenäoselt kohale nime Varangu. Veel ka kohanimi Pandivere = põldudega (kivivabam) kõrgendik.
Ettepanek: Varangu mõisakompleksi, pargi, allikjärve, taimekaitseala ja vanade turbaaukude ning kriidikarjääri baasil võiks moodustada loodus- ja kultuuriloolise teadus- ja õppekeskuse – Varangu looduskooli (kultuuriülikooli). Kujundada välja looduse õpperajad kaitsealuste taimede elutingimustega tutvumiseks, metsloomade ja lindude vaatlemiseks. Taastada veskitamm ja paisutada üles veskijärv pargi koostisosana. Monteerida veskisse hüdroturbiin ja elektrigeneraator veskikivide asemel. Sookurgedele taastuks kunagine pesitsus- ja rändepeatuspaik. Loodaks elutingimused jõevähile ja kaladele. Mõisa (kõrval)hoonetesse ja metsamajandist mahajäänud majadesse võiks kujundada loodushuvilistele näitusesaalid ja õppeklassid ning turistidele toitlustus- ja majutusruumid. Varangu looduskoolituse idee sobib hästi kokku Lääne-Viru rohelise maakonna kontseptsiooniga.
Lisaks tuleks uurida ja kirjeldada ka asustusajalugu, maakasutust läbi aegade, siinse pärandkultuurmaastiku kujunemist ja meieni jõudmist. Samuti tuleks välja uurida hoonete ehitamiseks kasutatud paekivi kaevandamise kohad lähikonnas. 1937. aasta kaardil paemurruks märgitud kohale oli maaparanduse käigus kokku lükatud suur kivihunnik, mingit kaevandit näha polnud. Veelgi suuremat huvi pakub peahoone raiddetailide jaoks kasutatud kivi päritolu. Geoloogid on kaardistamise käigus märganud liivakat lubjakivi mitmel pool Virumaal. Lähikonnas asuvate mõisate ja külade nimed on sattunud geoloogiateadusesse erinevate paekivikihtide nimetuste kaudu. Ordoviitsiumi ladestu noorima, Porkuni lademe (geoloogiline indeks O3pr) Ärina kihistu Kamariku kihistik (paksus kuni 4 m) sisaldab oma koostises liivakat lubjakivi ja lubiliivakivi. Olemas on ka samanimelised paemurrud.
Tuleks tutvuda uuringupuuraukude ja läbilõigete kirjeldustega ning paemurdude seintes otsida Varangu mõisa raiddetailidega sarnanevat kivi. Geoloogid Helle Perens ja Kalle Suuroja arvavad, et Varangu raiddetailid võiksid olla valmistatud Kambriumi ladestu liivakivist. Liivakivikarjääre meil aga ei teata. Aseri koduuurija Veedi Penek kirjeldab Helmut Elstroki koostatud raamatus “Padaorust Viru mereni” peatükis “Kui töötas luisuveski”, kuidas kohalikust liivakivist – tahukivist – vikatiluiske tehti. Varangu ümbrusest tuleks üles otsida ka lubjaahju ja tellisepõletamise kohad ning savi ammutamise augud.
Maavarad
Väike-Maarja vald asub Ida-Euroopa platvormi loodeosas, Balti kilbi lõunanõlval. Aluskorra moodustavad Arheozoikumi-Proterozoikumi kristalliinsed kivimid (granuliidid, mitmesugused gneisid, amfoboliidid). Nende kulunud ja murenenud pealispinnal lasuvad aluspõhjalised settekivimid - Ülemproterozoikumi Valdai seeria terrigeensed settekivimid ja Paleozoiliste settekivimite kompleks. Viimane koosneb Kambriumi savidest, liivakividest ja aleuroliitidest, milledel omakorda lasuvad Ordoviitsiumi ja Siluri ladestute karbonaatkivimid-lubjakivid, dolomiidid, merglid. Aluspõhja kivimeid katavad kvaternaarsed setted, mille paksus kõigub suurtes piirides, mõnest meetrist 60 meetrini. Pinnakatte moodustavad Pleistotseeni ja Halotseeni setted.
Ärina
Väike-Maarja valla kruusliivakarjäär. Leiupaik asub lainja reljeefiga põhja-lõunasuunalise seljandiku lääneserval. Maapinna absoluutkõrgused on 115-123 meetri piires. Materjal koosneb vahelduvailmelisest kruusast. Tegemist on peene kruusaga, mida iseloomustab suurem või väiksem savisisaldus. Karjäär on praeguseks suletud.
Lebavere
Karjäär asub Naraka küla ümbritsevatel maadel. Ala on kaetud kuuse ja männimetsaga. Geomorfoloogiliselt on tegemist hobuserauakujulise tugevalt liigestatud fluvioglatsiaalse tekkega mõhnastikuga, mille keskel asuvad küla põllud. Katteks on kasvukiht. Materjal koosneb valdavalt ühtlasest ülipeeneteralisest liivast. Lamamiks on rähkne saviliiv ja saviliivmoreen.
Sandimetsa kruusakarjäär
Karjäär asub Väike-Maarja alevikust 4 km edelas Ebavere mäe lõunanõlva vahetus läheduses asuvast Väike-Maarja - Kiltsi - Rakke teede ristist 0.5 km kagusuunas Äntu tee ääres. Leiupaik paikneb tugevasti lainjal moreentasandikul, kus maapinna absoluutkõrgused asuvad 103-111 m piires. Matejaliks on rahnuderikas lubjakiviveeristik, mille täide on valdavas osas savikas. Rahnud on põhiliselt lubjakivimilised. Kohati on veeristik kaetud savika veeriselise kruusaga. Reljeefi madalamas osas asub asub veeristikulu kuni 1.6 m paksune liiva-savi kiht. Veeristiku lamamiks on rähkne väga savikas veeristik (lõunapoolses osas) ja lubjakivi (põhjapoolses osas). Karjäär on praeguseks suletud.
Meibaumi kruusakarjäär
Karjäär asub Väike-Maarja vallas Vao külas. Leiukoht asub madalal laugete nõlvadega loode-kagu-suunalisel oosil. Karjäär on rajatud lainjale tasandikule - oosiesisele deltalavale. Maapinna relatiivsed kõrgused asuvas 12-21 m piires. Geoloogiline ehitus kvaternaarkatte osas on ühtlane. Materjaliks on vahelduva koostisega peen- ja tolmliiv, mis tihti savikas ning milles on kruusa vahekihid ja läätsed oosi laes. Oosi südamiku ja materjali põhilise osa moodustab veeriseline kruus. Jämepurd on valdavalt lubjakivimilise koostisega ja keskmiselt või hästi ümardunud. Lamamiks on lubjakivirähk. Veetase on varudest madalamal. Kaevandamisluba on AS Antaaresel.
Vao
Karjäär hõlmab Nõmme-Ebavere oosideaheliku põhjaosa. Maapinna kõrgused on 100-115 meetri piires. Materjaliks on kruusa- ja veerispinnas, mis sisaldab rohkesti lubjakivi lamakaid ja rahne. Oosi jalamil esineb ka kesk - ja tolmliiva ning saviliiva.
Järaniku
Karjäär asub moreentasandikul, kus suhteline kõrguste vahe ulatub kolme meetrini. Kvaternaarne pinnasekate on liustikulise ja liustikujõelise tekkega. Kruusliiva kihi paksus on 3.0-7.0 meetri piires. Leiukohale on iseloomulik suhteliselt paksu saviliivmoreenist kattekihi (0.3-1.5m) esinemine. Lamamiks on saviliivmoreen.
Järvekriit ja turvas
Väike-Maarja valla edelaosas paikneb Varangu järvekriidi maardla, jäädes Põhja-Eesti platoo kõrgeima osa Pandivere kõrgustiku edelanõlval. Pinnavormilt kujutab ala, mille reljeefi üldilme on kujundatud pleistotseenis mandrijää poolt. Sellest annab tunnistust kõikjal maardla ümbruses leviv lainjas-künklik moreentasandik.. Holotseenis on kujunenud järve- ja sootekkelised tasandikud, mille piires turba ja limniliste setete paksus ei ületa 4 m. Pinnavormidest esinevad veel voored ja ala kaguosas fluvioglatsiaalsete setetega sandurtasandikud. Piirkonnas avanevad alamsiluri, juuru ja raiküla lademe domeriidid, dolomiidid, lubljakivid ja merglid. Karbonaatne aluspõhi on kaetud kvaternaarse pinnakattega, mille paksus ulatub 1-10 meetrini. Järvesetted - järvelubi ja järvemergel - lasuvad limnoglatsiaalsetel setetel. Soosetted moodustavad järvekriidi kattekihi ja on samal ajal temaga kaasnevaks maavaraks.
Järvekriidilasund koosneb kollakasvalge või helebeezi värvusega sõmerja struktuuriga setetest. Teravalt väljendunud kihilisus lasundis puudub. Täheldatud on suurem taimejäänuste ja savika materjali sisaldus lasundi allosas. Paiguti esineb lasundis õhukesi sapropeeli vahekihte.
Väike-Maarja piiresse jääb üle poole Ilmandu turbamaardlast. Soosetted moodustavad järvekriidi kattekihi ja on samal ajal temaga kaasnevaks maavaraks. Põhiliselt on siin tegu hästilagunenud madalsooturbaga. Lasund koosneb põhiliselt hästilagunenud metsa-märe ja märe alltüüpi kuuluvatest turvastest, rabalasundi peamine osa ka hästilagunenud sfagnumiturbast.
Varangu järvekriidimaardlat läbib Varangu (Vardja) jõgi, mis algab Varangu küla juures asuvast samanimelistest allikajärvest. Jõe pikkus on 40,9 km, valgala pindala 38,63 km². Jõe taset ja vooluhulka vaadeldakse Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi poolt Varangu küla juures asuvas jõeseirejaamas. Varangu jõge kasutatakse kriidikarjääri kuivendamise eesvooluna, ehkki jõe kõrgest veetasemest tingituna on vee äravool piirdekraavide kaudu raskendatud, seda eriti kevadisel suurveeperioodil.
Järvekriit ise on suhteliselt tagasihoidlike filtratsiooniomadustega (filtratsioonikoefitsient 0,1-3,1 m/d), veega küllastunult muutub järvekriit voolavaks, mis raskendab tootmist. Kuival ajal valgub vesi kaevandamiseest väljatöötatud alasse, lumesulamise ja vihmarohkel ajal pumbatakse liigvesi vana karjääri väljatöötatud alale. Eesvooluks on Varangu jõgi veetasemega 90,5-91,5 m. Seega on sisuliselt tegemist polderkuivendusega.
Vallas asuvad maakonna ainsad suurimad alustubravarud ja siin asuvad ASi Vestur kolm tootmisala: Simuna, Peedla ja Salla turbatootmisala. Maakonna keskkonnateenistus on väljastanud kasutusload turba tootmiseks. Valla eesmärk on tagada olemasolevate maavarade säästlik kasutamine.
Järvelubi (järvekriit) kujutab endast valge või kollaka värvusega peenest kaltsiidist setendit, mis on tekkinud pärastjääaegsetes sulglohkudes.
Maavaraks loetakse järvelupja siis, kui temas sisalduv CaO moodustab vähemalt 40% kuivaine massist. Järvelubja teeb hinnaliseks kõrge CaCO3 sisaldus (90-95%) ja keemiline puhtus ning madal Mg sisaldus. Järvelubi tekib karbonaadirikastest pinna ja põhjavetest toituvates järvevetes, tavaliselt organismide kaasabil. Järvelubja settimine toimub suvel, kui temperatuuri tõustes väheneb karbonaadi lahustuvus ja madalates orgaanilisest ainesest tumeda põhjaga järvedes tõuseb temperatuur üle kriitilise piiri (sõltuvalt lahustunud Ca ja vesinikkarbonaadi sisaldusest tavaliselt ~28-35 °C). Euroopa alal hakkas järvelubi settima ligikaudu 11 500 aasta tagasi, kui mandrijää oli taandunud ja kliima juba mõnevõrra soojenenud. Kõige intensiivsem lubja settimine oli umbes 9000–5000 aastat tagasi. Järvelubja teke, vähesed erandid välja arvatud, lakkas umbes 2500 aasta eest. Järvede algfaasil kuhjunud peenest kaltsiidist koosnev setend on Eestis laialdaselt levinud ja mõneti ka kasutamist leidnud. Järvelubja paksus on enamasti 0,5-1,0 meetri piires, kuid Pandivere kõrgustiku alal on moodustunud kohati ka tüsedad (kuni 2 m) ja üsna väljapeetud lasundid. Järvelubja kättesaadavus muda- ja turbakihi alt on siiski raskendatud.
Järvelupja on kasutatud tsemenditööstuses, happelise mullaga põldude lupjamiseks, söödakriidi nime all loomasöödana, lubivärvide valmistamisel ja pahtlite tootmisel jm.
Puhtamaid ja enam tsementeerunud järvelubja erimeid nimetatakse mõnikord ka järvekriidiks, mis pole ehk päris õige, kuigi järvelubigi sisaldab sageli organismide lubikodade jäänuseid. Järvelubja kvaliteeti kahjustab selles sagedasti esinev savi- või turbalisand, mis muudab koostise ebapüsivaks. Järvelubi on arvel Harjumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Järvamaal ja Tartumaal. Tuntuim leiukoht on Rakke lähedal Varangul (280 ha, kihipaksus kuni 3 m).
Meie väikejärvede põhi on enamasti kaetud organismide lagunemisel tekkinud pruunika muda kihiga. Tihti võib selle tumeda muda all peituda aga hoopis teistsugune sete: kollakasvalge järvelubi. See on settinud võrdlemisi lühikese aja jooksul pärast viimast jääaega. Ühtlasi on selline lubjakiht Eesti tänapäeva järvedes üsna haruldane settetüüp.
Eesti ala on rikas väikeste järvede poolest. Need järved on kujunenud pärast viimast jääaega liustike taandumisel maha jäänud settekuhjatiste vahelistesse nõgudesse. Aegade jooksul täitusid järvenõod mitmesuguste setetega, peamiselt liivade ja savidega, aga ka orgaanilist ainest sisaldava mudaga. Kuid enamikus meie järvedes võib leida veel üht tähelepanuväärset settetüüpi: heledat kollakasvalget järvelupja, mille kihi paksus ulatub mõnekümnest sentimeetrist kuni paari meetrini. Tavaliselt katab see lubjarikas kiht liivasid ja savisid, kihi peale on omakorda settinud orgaaniline järvemuda.
Järvelubi ehk järvekriit koosneb kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). Tavaliselt leidub kaltsiumkarbonaati järvelubjas mineraal kaltsiidina (# 1) ning selle sisaldus settes võib olla 90% või isegi suurem. Lihtsustatult saab öelda, et järvelubja teke on seotud kaltsiumkarbonaadirikka veega, kus kaltsiidikristallid sadestuvad välja süsihappegaasi lendumise tõttu:
Ca2+ + 2HCO3-- = CaCO3 + CO2 + H2O
Järvelubja teke on siiski palju keerulisem ning seotud mitme teguriga, sealhulgas temperatuuri, vee keemilise koostise, vee hulga ning voolutüübiga (turbulentne või laminaarne vool). Peale selle võivad mõju avaldada ka bakterid ning kristalliseerumistuumakestena toimivad taimejäänused [1, 3].
Millal settis? Euroopa alal hakkas järvelubi settima ligikaudu 11 500 aasta tagasi, kui jää oli taandunud ja kliima juba mõnevõrra soojenenud. Kõige intensiivsem lubja settimine oli umbes 9000–5000 aastat tagasi (# 2) [2]. Järvelubja teke, vähesed erandid välja arvatud, lakkas kogu Euroopas aga umbes 2500 aasta eest.
Miks ei teki tänapäeval järvelupja sellises tempos nagu tuhandeid aastaid tagasi? Selgitust sellele on otsitud, kuid siiani pole ühese järelduseni jõutud. Nii on esitatud kümneid hüpoteese, milles toetutakse kliimamuutustest põhjustatud veevahetusele, sademete hulga vähenemisele, kuid ka inimtegevuse mõjudele. Samuti on võimalik, et jääajajärgsel perioodil mingil ajal alanud turba ja mulla teke muutis järvedesse imbuva vee happelisemaks, mis võis omakorda pidurdada lubja teket [2].
Peidab fossiile. Järvelubi on tänuväärne materjal mineviku keskkonna uurijatele. Selles settes säilivad hästi lubitoesega organismide ehk nende loomade kojad, kelle skelett koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3), näiteks teod ja karbid, aga ka mikroskoopilised karpvähilised (# 3). Paleoökoloog, kes tunneb tänapäevaste liikide keskkonnaeelistusi, saab settest leitud fossiilide järgi teha ka oletusi omaaegse keskkonna kohta. Nii näiteks võib teatud liikide rohkus viidata järvevee keemilise koostise eripärale või kunagisele veetemperatuurile.
Järvelubi maavarana. Järvelupja on meil kaevandatud ka maavarana. Seda kasutati veel mõnikümmend aastat tagasi happelise mullaga põldude lupjamiseks, kuid ka söödakriidi nime all loomasöödana [4]. Üks suuremaid karjääre paiknes Lääne-Virumaal Pikevere külas Varangu mõisa taga (# 4, # 5). Praeguseks suletud ja veega täitunud karjääris pesitsevad meeleldi veelinnud, karjääriga külgnev Varangu maastikukaitseala on aga rikas lubjalembeste käpaliste poolest.
Lubjahuvilistele. Kel huvi järvelupja looduses oma käega katsuda või seda niisama eemalt uudistada, sel tasub minna ennekõike Varangule. Või siis sõita sellest mõnevõrra ida poole Äntu Sinijärve (# 6), Rohelise järve, Valgejärve ja Linaleojärve juurde. Need on Eesti tuntuimad ja unikaalseimad lubjatoitelised veekogud, kus järvelubi settib tänapäevalgi, sest järvede põhjas avanevad allikad toidavad veekogusid paelõhede kaudu üles kerkiva lubjarikka veega.
Lubjarikkaid veekogusid on meil aga teisigi. Eestis on mitmel pool allikalupja, mis tekib siis, kui suure kaltsiumkarbonaadi sisaldusega põhjavesi jõuab maapinnale ning lubi settib allika vahetus ümbruses.
Kadri Sohar (1978) on Tartu ülikooli geoloogia osakonna paleontoloogia doktorant.
Oive Tinn (1966) on paleontoloog, Tartu ülikooli geoloogia osakonna vanemteadur.
1. Baker, Andy; Simms, Michael J. 1998. Active deposition of calcareous tufa in Wessex, UK, and its implications fot the "late-Holocene tufa decline". – The Holocene 8, 3: 359–365.
2. Goudie, Andrew S. et al. 1993. The late-Holocene tufa decline in Europe. – The Holocene 3, 2: 181–186.
3. Griffiths, Huw I.; Pedley, H. Martyn 1995. Did changes in late Last Glacial and early Holocene atmospheric CO2 concentrations control rates of tufa precipitation? – The Holocene 5, 2: 238–242.
4. Tomberg, Eino 2003. Varangu järvekriit Lääne-Viru rohelise maakonna kontseptsioonis. –Keskkonnatehnika 4: 44–46.
Järvelubja kaevandamine
Varangu maardla näitel:
Välja võetakse 1 m paksune kriidikiht. Kriidi väljamine toimub 0,5 m³ pöördlabida tüüpi ekskavaatoriga, mis piki põhja-lõunasuunalist tööett liikudes laeb kaevise vagonetti. Edasi veetakse kaevis kuivatustsehhi. Esi liigub läänest ida suunas. Ee jõudmisel katendi vallini tõstetakse see sama ekskavaatoriga väljatöötatud ala põhjale. Vesi valgub kaevandamiseest väljatöötatud alasse ja sealt jõkke.
 |
| From Kaevandamine |
Pilt: Järvelubja kaevandamine (foto: E. Tomberg)
